Kuidas Ulfen ja Herleshausen tähistasid Berliini müüri langemist: teekond läbi aja!

Kuidas Ulfen ja Herleshausen tähistasid Berliini müüri langemist: teekond läbi aja!

9. novembril 2025 vaatame tagasi olulisele ajaloohetkele: Berliini müüri langemisele 1989. Sellel otsustaval päeval, mis sümboliseeris Ida- ja Lääne-Saksamaa eraldumist, avati esimesed piiripunktid Hessen ja Tüüringi vahel. Midagi väga erilist juhtus eelkõige Ulfenis, Hesseni väikelinnas.

Ööl vastu 9.–10. novembrit tuldi linnadesse äsjavõidetud vabadust tähistama. Veinidegustatsioonilt naastes tabasid Ursula Philipp ja tema abikaasa üllatusena end seismas lõputute autode taustal, peamiselt Trabbis, kes suundusid Ulfeni. Need elavdasid tänavaid ja olid nähtavaks muutuse märgiks. Ulfeni maanaised võtsid initsiatiivi ja pakkusid ootavatele autojuhtidele teed, kohvi ning omaküpsetatud leiba ja vorsti. Ligikaudu pooled neist olid valves ja tagasid möödujate füüsilise heaolu, teised autojuhid lükkasid need soojad pakkumised osalt tagasi ja osalt kutsusid nad kohalike poolt pikima.

DGH kui kontaktpunkt

Külast ja rahvamajast (DGH) sai üleöö saabujate varjupaik. Seal olid olemas tekid ja matid, et ööbijatele öömaja pakkuda. Populaarne peatuspaik oli ka Ulfeni tankla, kus paljud pered peatusid, et oma sõidukeid tankida ja uut reaalsust seedida. Järgmisel hommikul oli udu Ulfeni kohal järjekordne märk äsja ärganud liikuvusest: Trabbise kahetaktilised mootorid jätsid oma jälje.

Varasel hommikul kella kahe ajal avasid piirivalvurid Herleshauseni ülekäigukohal väravad. Keskpäevaks oli Werra-Meißneri linnaossa tulnud umbes 3000 inimest. Kiirus oli tohutu: teel oli umbes 50 000 ida poolt tulnud sõidukit ja ummik ulatus üle 30 kilomeetri. Piiriületustel oli paljude inimeste jaoks tohutu tähtsus ja see tekitas lahkumise tunde.

Emotsionaalsed kogemused Herleshausenist

Helga Gogler mäletab neid põnevaid tunde Herleshausenis, kus ta tervitas SDV inimesi. Toonane büroo juht Helmut Schmidt koordineeris protsesse ja koges mitu nädalat kestnud eriolukorda. Punase Risti vabatahtlikuna varustas Gogler saabujaid toidu ja joogiga. “Poodides oli imeline, ilus kaos,” kirjeldab Helmut Schmidt, kes veetis unustamatult aega.

Nende päevade kogemused näitavad, kui tihedad olid sidemed naabrite vahel, keda müür eraldas. Taasühinemisrõõm lasi vanadel sõprussuhetel taas õide puhkeda. Rahva teated ei illustreeri mitte ainult lõhestumise sügavaid haavu, vaid ka lootust ühisele tulevikule. 10. novembril 1989 tähistasid ida- ja läänesakslased koos, juhatades sisse uue ajastu.

Ulfeni ja Herleshauseni lugu tuletab meile meelde, et vabadust ei saa võtta iseenesestmõistetavana. See on nende inimeste julguse ja solidaarsuse tulemus, kes olid valmis oma veendumuste eest seisma. Täna – 36 aastat pärast Berliini müüri langemist – on taas selge, kui väärtuslikud need mälestused ja nende loodud seosed on. Lihtsamalt öeldes: midagi toimub! Lood võimaldavad meil ajaloost õppida.