Suche
Mein Konto
Lootus kogukonna kaudu: Bätzing inspireerib piiblisõnumitega
15. septembril 2025 kõneleb Bätzing Limburg an der Lahnis lootusest, usust ja sotsiaalsest pühendumisest kriisiajal.
Lootus kogukonna kaudu: Bätzing inspireerib piiblisõnumitega
Ajal, mida iseloomustavad väljakutsed, omandab lootuse teema erilise tähtsuse. Limburgi piiskop Georg Bätzing käsitles seda oma viimases pöördumises. Ta kirjeldas Jeesust kui "lootuse palverändurit", kes seisis silmitsi oma ristiteekonna ebakindla tulemusega. Sellest ebakindlusest hoolimata jäi Jeesus oma veendumustele truuks ja näitas, kuidas usaldus Jumala vastu võib tekitada sisemist jõudu, mis võimaldab seista vastu vägivallale, rõhumisele ja ahnusele. Need vaatenurgad on tuletatud piiblilugudest, eriti Exodusest, kus Jumal loob vabaduse, ja prohvet Jesaja lootusepildist, kus hunt ja tall elavad rahus koos.
Bätzing rõhutas, et lootust mõistetakse jumaliku voorusena. Ta õitseb lauludes, lugudes ja kogukondades ning tal on võime murda läbi hävitavatest süsteemidest ja anda enesekindlust. Ta tsiteeris Václav Haveli, kes ütles: "Lootus ei ole veendumus, et kõik läheb hästi, vaid kindlus, et sellel on tähendus." Selline vaatenurk aitab muuta elu paljude jaoks talutavamaks ja toetab inimesi nende vaimsuses.
Elu kogukonnale
Teine inspireeriv näide elavast lootusest on prantslanna Madeleine Delbrêl. Ta sündis 1904. aastal ja kasvas üles range ateistliku taustaga perekonnas. Ta koges pärast usklike rühmaga kohtumist 15-aastaselt radikaalset pöördumist kristlusse. Selle asemel, et valida elu kloostris, otsustas ta 1933. aastal kolida Pariisi äärelinna, et teenida kogukonda, eriti abivajajaid ja uskmatuid inimesi.
Madeleine Delbrêl asutas naiste rühma, kes pühendus kogukonna teenimisele. 30 aastaga kasvas nende rühm kolmelt liikmelt viieteistkümnele. Nad koordineerisid erinevaid rahvatervise ja sotsiaalabi programme, sealhulgas supikööke ja hädaabi Teise maailmasõja ajal. Suure pühendumusega lõi ta tihedad suhted kohaliku kogukonnaga ning pakkus inimestele tuge ja kaaslast.
Lootuse sõnum
Delbrêli elu rõhutab, kui tähtis on elada evangeeliumi järgi avalikult ja muuta see igapäevaelus nähtavaks. Tema ootamatu surm 1964. aastal jättis tugeva pärandi; tema matustel osales palju leinajaid, sealhulgas kohaliku kommunistliku valitsuse liikmeid, kes avaldasid austust tema saavutustele. Need elulood ja nende edastatavad sõnumid näitavad, et lootus ei ole lihtsalt tunne, vaid suhtumine, mis on ankurdatud südamesse ja tegudesse.
Lootus ja kogukond on nurgakivid, mis ilmnevad nii piiskop Bätzingi sõnumis kui ka Madeleine Delbrêli elus. Nad julgustavad meid vaatama elule avatud südame ja tugeva usuga ka rasketel aegadel.